Let it be, 2010.
December 31st, 2010
Esimest korda viimase… isegi enam ei mäleta, mitmekümne aasta jooksul, oleme vana-aasta õhtul kodus. Küllap oleme vanaks jäänud! Loe ka ülejäänud postitust »
Esimest korda viimase… isegi enam ei mäleta, mitmekümne aasta jooksul, oleme vana-aasta õhtul kodus. Küllap oleme vanaks jäänud! Loe ka ülejäänud postitust »
Moodsad ajad, moodsad inimesed: kui õues möllab järjekordne nõmedanimeline lumetorm ja vahemaad on suured, tuleb appi Skype;)) Loe ka ülejäänud postitust »
Oli küll plaan sel aastal asja rahulikult võtta, aga kus me siis ikka pääseme: iga päev on ju kusagil mõni pidu. Loe ka ülejäänud postitust »
Ãœle tüki aja saabusid külla tädi Ave ja tita Linda Loe ka ülejäänud postitust »
Saabus Etta uhkelt kõrvaltoast, magusad aroomid üle pea levimas. Loe ka ülejäänud postitust »
Eks seda teevad vist mingis vanuses kõik lapsed, aga Ettal on praegu käimas eriti aktiivne telefoniga rääkimise faas. Loe ka ülejäänud postitust »
Meie pere esindab täiesti klassikalist moodsat “elame koos üksi”-peremudelit: sama katuse all toimetab igaüks mingeid omi asju, sageli pärisinimeste asemel abiks virtuaalsed sõbrad. Loe ka ülejäänud postitust »
Gustav ei jõua ära oodata, millal ometi see euro meil käibele tuleb. Loe ka ülejäänud postitust »
Kui õues möllas torm Monika, mis külvas kaost üle terve Euroopa, siis kas meie istusime mõnusalt toas teki all ja rüüpasime kuuma kakaod (nagu päästeamet kõigil teha soovitas)? Oh ei, vastupidi! Me tormasime õue, et tormiga rinda pista, mis sest, et tuul puhus 30m/s ja keerutas lumekamakaid näkku! Loe ka ülejäänud postitust »
Soojalt maalt tagasi jõudnud, tervitasid meid kodus vööni hanged: Loe ka ülejäänud postitust »
